The title says it all: Staind - It's Been Awhile (Video)

Segaduses turistid!

Kell on 21:30. Vastuvõttu tulevad kaks briti noormeest ja küsivad, kas mul on tänaseks tuba. Naeratades ütlen neile ei, kuna nad on purjus ja pole midagi hullemat kui purjus briti noormehed hotellis(mul on kogemusi). Saadan nad rõõmsalt Kalev Spa'sse ja ei kuule nendest enam midagi.

Kell on 4:20. Hotelli värava taha sõidab takso. Jälgin kaamerast, et taksost tulevad välja kaks inimest. Astuvad öövärava taha ning ootavad. See on üsna tavaline, et inimesed ei tea kuidas meie hotelli öösel siseneda, seega vajutan nuppu ning värav avaneb. Mõni minut hiljem saabuvad mees ja naine vastuvõttu. Hakkavad jalutama spordiklubi turnikee poole, ilma et pööraksid mulle üldse tähelepanu. Tunnen ära ühe briti noormeestest, kes ennist siin oli käinud. Küsin siis noormehe käest, et kuhu ta omaarvates läheb. Noormees vastab, et ta elab siin. Küsin siis, et mis toas ta elab ja kas tal on mulle toakaarti näidata. Noormees hakkab pakkuma numbreid alates 111 ja vahele lisab, et come on, loomulikult on tal toakaart, mida ta aga ei suuda mulle kuidagi taskust välja tõmmata. Vaatan talle siis otsa ja ütlen, et tead sa ei ela siin. Tema ilmselgelt ei sa millesti aru ning mainib mulle suvaliselt, et tal varastati jope ära(noormees on t-särgi väel).

Üritan talle siis öelda(oma kurja tädi häälega), et ta ei ela meie hotellis. Küll aga käis ta eelnevalt siin ning ma saatsin tema ja ta sõbra kõrval asuvasse hotelli.

Tütarlaps saab siis lõpuks aru, et briti poiss ei ela tõesti siin hotellis vaid Kalev Spa's. Noormehel hakkab ka koitma ning ta lõpuks mõmiseb, et ta oleks võinud vanduda et ta siin elab. Hotellid olevat nõnda sarnased.

Ütlen neile head aega ning saadan nad uksest välja. Ennem väljumist kuulen kuidas noormees kurdab vene tütarlapsele, et viimane olevat lubanud ta voodisse toimetada.

Loodan siiralt, et need briti noormehed said ennist toa Kalevisse, muidu läheb neil oma õige hotelli ülesleidmisega raskeks.

Muusika

Avastasin täna enda jaoks uue muusikalise koosluse nimelt Edward Sharp and The Magnetic Zeros'i. Olen seda nime nii palju kõikjal(loe twitteris)näinud ja mõtelnud, et kas see võib ka hea olla. Täna otsustasin tõmmata plaadi ja uskumatu, aga see on üle hulga aja parim hea tuju/veini joomise plaat. Selle suve viimastel tundidel paneb see mind soovima, et oleksin rohkem päikest näinud ja rohkem looduses aega veetnud. Alati on järgmine suvi!!!!

Tere Sügis!

Muud ei olegi mul öelda.

Could I Marry you?

Kell saab kohe viis ja ma olen just lõpetanud vestluse meeldiva(parema sõna puudumisel) norra mehega. See, et ma mees ütlesin paneb kohe asjadele mõtlema, aga vestlus ei olnud üldse selline.

Nimelt, Arnie Werner tuli vastuvõttu ja küsis minu käest, et kas ma ei saaks teda hommikul ülesse äratada ja kui ta keeldub ärkamast, siis ta toa uksetaha laamendama tulla. Nimelt peab Arnie jõudma täna hommikul lennukile. Olles kinnitanud, et ma ütlen kindlasti edasi hommikul tööle tulevale tütarlapsele, ootasin ma et Arnie lahkuks. Aga ei! Peale mõningast pausi tema jutus küsis ta mu käest, et mida siin hotellis sellisel kella ajal lõbu pärast tehakse. Ma olin hetkeks hämmelduses ning ennem kui ma vastatagi jõudsin tegi ta ettepaneku minna basseini ja pidada maha võistlus. Nimelt olevat ta seda teinud ka mujal maades reisil olles. Kinnitiasin siis talle naeru tagasihoides, et see ei ole võimalik sellisel kellaajal kuna bassein on suletud. Ilmselgelt ei olnud ma piisavalt selgesõnaline ning Arnie tegi ettepaneku uuesti, väites, et ta TÕESTI tahtvat midagi lõbusat teha. Kinnitasin talle nüüd juba avalikult naerdes, et kahjuks pean ma keelduma, kuna ei saa oma tööpostilt lahkuda, mille peale küsis tema, et kas ma ei olegi siis in charge. Vastasin, et öisel ajal olen ma ainus siin majas olev töötaja ja jah oma kummalisel kombel olengi in charge, aga sellegi poolest ei saa oma tööpostilt lahkuda. Minu korduva eituse peale Arnie ohkas ja ütles, et vähemalt ta proovis. Mis oli tõsi.

Seega Arnie asutas ennast minekule. Pärast võibolla ühte ja poolt sammu pööras ta aga ümber ja tuli leti ette tagasi. Vaatasin talle küsivalt otsa ning tema tegi uue ettepaneku: ega ma ei saavat helistada oma sõbrale ja/või sõbrannale ning kutsuda tema siia, et siis mina saaksin samal ajal temaga basseinis ujumisvõistlused korraldada. Ta oli isegi lahkelt nõus takso tasuma. Kahjuks pidin talle selgitama, et ka see ei ole võimalik, kuna kõikidel mu tuttavatel on päevane töö. Selle peale muutus Arnie kurvaks ja ütles, et ta vähemalt proovis. Mul oli temast natuke kahju ning ma mainisin talle, et vähemalt ei ole ma sellist ettepanekut kunagi varem kuulnud, mispeale ta jälle naeratama hakkas. SOovides mulle head ööd ütles ta, et ma olevat väga tore neiu ja et see kuidas ma purjus Arniega hakkama saan paneb teda tahtma minuga abielluma. Ma ei mõelnud ja ühmasin vaikselt okei(mõeldes sellega, et okei jutt lõppenud), mille peale tema küsis, et Could I marry you. Kahjuks pidin ka sellele küsimusele eitavalt vastma, mille peale Arnie noogutas ja ütles mulle, et kohtume hommikul.

Mõnikord juhtub öises vahetuse imelisi asju. Ei mäletagi enam, millal viimati minuga abielluda taheti:) Ja ujumisvõistlust pole keegi tahtnud minuga kunagi korraldada. Hmm, huvitav miks nii?

Viimane õhtu Heina tänaval paneb kirjutama(aga ainult natuke)

Täna on mu viimane öö siin korteris. Selline nostalgia on peal. Veini klaas on täis ja arvutist tulev muusika on just see, mida kuulasin aastate eest siia kolides. Mida kõike mina ja see korter oleme koos teinud/näinud. Need pildid minu köögist(neid küll ei ole enam palju alles nagu ma aru saan) ja kõik muugi tuleb meelde.

Ka aiaga seondub palju mälestusi. Moonlight shadow Mike Oldfieldi poolt tuleb koheselt meelde seoses aiaga ja ema kulmude põlemine. Kõik toimus samal õhtul. Vahva oli siin 8 aastat resideeruda. Jääb üle loota vaid et ka uus koht pakub sarnaseid emotsioone. Kuigi sel uuel korteril saab raske olema:)

Täna võtmetel järgi käies jõudis nagu midagi kohale, kuigi istudes praegu toas keset kaste ja musti kilekotte ei saa ma väga midagi aru. Ja homme toimub kolimine. Veel suurem ah. Eks see tuleb ja jõuab kohale siis kui saan vaba päeva. et täpselt tutvuda ja sisseelada uue koduga.

Koos kolimisega on ka puhkus läbi. Changes changes;)

Reede

Vabank! Kes oleks võinud arvata, et ma kunagi sinna tagasi lähen. Olukord ei olnud arvatust hullem. Parem oli. Üllatus, mida ma ei osanud oodata. Võibolla oli see kõik tegelikult alguse saanud õhtu esimesest mohhitost, mis imekombel tehti Kaheksas välja. Ma arvan, et kõik peaksid mohhitosid jooma. Igatahes, sealt edasi Vabanki. Vip kohtlemist me küll ei saanud, aga tervitus dringid olid ootamas(mingisugune Sangria ja Viina kokteil). Need ei olnud head. Edasi järgnes käik WC'sse, kus nägin kohe potentsiaalset ohtu: endist töökaaslast Kristiine Keskuse päevilt; Heidi oli seal. Mul vedas ja tema oli liiga bizi ühe härrasmehe sebimisega. Sealt edasi järgnes palju tantsu, paus, üks mohhito veel ja edasi tantsuga.

Poleks kunagi arvanud, et leidub koht, kus ma ennast liiga vanana tunnen. Aga sellegi poolest tänud oma õele ja tema sõbrannale, kes ei pööranud pead piinlikusest kõrvale kui ma hoogu sattusin.

Nüüdseks olen juba kodus ja maha rahunenud ja ka meik on kadunud näolt. Klubi "mina" on jälle teadmata ajaks uinunud.

Head ööd!

Hall

Sellistel päevadel tahaksin teki all olla ja nina mitte välja pista. Kuulata muusikat, mis teeb olemise veelgi nostalgilisemaks ja põletada küünlaid(ja häsi palju). Kohustused on need, mis ei lase sellisel päeval nõnda viisi toimida. Tuleb õue minna ja reibas nägu pähe teha ning asju ajada. Samas sellel on ka hea külg, nimelt avastasin, et hõõgvein on müügil ja täna õhtul võiks tarbida. Mäletan, et eelmine aasta oli mu esimene hõõgvein 5 november. Sellega seoses tuleb hõõgveinilaulud ülesse otsida. Kaasa arvatud järgnev laul: