Kell on 4:20. Hotelli värava taha sõidab takso. Jälgin kaamerast, et taksost tulevad välja kaks inimest. Astuvad öövärava taha ning ootavad. See on üsna tavaline, et inimesed ei tea kuidas meie hotelli öösel siseneda, seega vajutan nuppu ning värav avaneb. Mõni minut hiljem saabuvad mees ja naine vastuvõttu. Hakkavad jalutama spordiklubi turnikee poole, ilma et pööraksid mulle üldse tähelepanu. Tunnen ära ühe briti noormeestest, kes ennist siin oli käinud. Küsin siis noormehe käest, et kuhu ta omaarvates läheb. Noormees vastab, et ta elab siin. Küsin siis, et mis toas ta elab ja kas tal on mulle toakaarti näidata. Noormees hakkab pakkuma numbreid alates 111 ja vahele lisab, et come on, loomulikult on tal toakaart, mida ta aga ei suuda mulle kuidagi taskust välja tõmmata. Vaatan talle siis otsa ja ütlen, et tead sa ei ela siin. Tema ilmselgelt ei sa millesti aru ning mainib mulle suvaliselt, et tal varastati jope ära(noormees on t-särgi väel).
Üritan talle siis öelda(oma kurja tädi häälega), et ta ei ela meie hotellis. Küll aga käis ta eelnevalt siin ning ma saatsin tema ja ta sõbra kõrval asuvasse hotelli.
Tütarlaps saab siis lõpuks aru, et briti poiss ei ela tõesti siin hotellis vaid Kalev Spa's. Noormehel hakkab ka koitma ning ta lõpuks mõmiseb, et ta oleks võinud vanduda et ta siin elab. Hotellid olevat nõnda sarnased.
Ütlen neile head aega ning saadan nad uksest välja. Ennem väljumist kuulen kuidas noormees kurdab vene tütarlapsele, et viimane olevat lubanud ta voodisse toimetada.
Loodan siiralt, et need briti noormehed said ennist toa Kalevisse, muidu läheb neil oma õige hotelli ülesleidmisega raskeks.
No comments:
Post a Comment