Inimesed....

....on nii keerulised. Nendega on nii paganama raske hakkama saada. Ühel hetkel on nagu kõik hästi ja järgmine moment sa avastad, et kõik ei olnudki üldse nii nagu sa arvasid. But that's life i guess....
Täna olles kolmandat korda juba tööl, on natuke imelik. Aga eks see vist nii olegi, kui sul on pikk nädal. Pikad nädalad on tegelikult head, siis on koguaeg midagi teha ja sul ei ole üldse aega mõelda asjadele, mida sa (sina all mõtlen ma koguaeg iseend) tegelikult tegema peaksid. Seega vältimine on kindlasti üks selle nädala teemasid. Nagu alati kui asi puudutab mind.
Kell on 22:22, seega ma saan soovida, eks? Nagu need soovid kunagi täide ka läheksid. Aga peab uskuma. Usk on tähtis. Ma arvan. Kui asjadesse ei usuta, siis ei ole ka mingit lootust, et need kunagi täide peaksid minema. Uskudes hakkad sa nagu alateadlikult pingutama nende asjade poole. Ma arvan. Aga vaadades minu elu praegu, siis mida mina ka tean:)
Täna on olnud selline rahulik päev. Üks rahulikumaid sel nädalal. Mingeid torme pole olnud. Lihtsalt kurbus ja igatsus asjade/isikute järgi, keda kunagi ei saa mu elus olema. Eks rahulik ole päev ka seetõttu olnud, et mul on tegemist olnud.
Just helistas keegi väga meeldiv mees Helsingist. Ma olin nii rõõmus. Sest just väga tihti ei ole soomlased nii coolid ja ei räägi nii hästi inglise keelt. So go soomemaa:)
Inimesed ei ole ikka veel läinud. Ma ei saagi minna oma kummitusliku maja peale jalutama ja tulesid kustutama. Tavaliselt on see mu lemmik tegevus õhtuti tööl olles. Jalutada läbi suure maja ja mõelda, et ma olen peaaeg täiesti üksi siin. Ja väravad ei käi lukus. Seega kui keegi röövima tahab tulla, siis laske käija. Kuigi mul on paanika nupp:))))
Head tööööd:)