Ja mul ei ole kellegagi rääkida..mitte, et see tähtis oleks. Aga ma tahaksin, et ma saaksin kellelegi sellisel kellaajal helistada ja rääkida ja rääkida ja rääkida.
Tahaksin teed juua hästi paljude inimestega. Inimestega, kellega pole ammu rääkinud. Tahaksin teada kuidas neil läheb ja millega nad viimasel ajal on hakkama saanud. Ma igatsen inimesi, keda enam mu elus ei ole.
Ilmselt tuleb see kõik sellest, et kell on peaaegu neli ja ma kuulan populatsiooni vähendamiseks mõeldud muusikat. Ja tegelikult ka kell on peaegu neli...
Ma ei tea, millal ma otsustasin, et ma täna öösel ei maga, aga millalgi ma tegin seda. Tore oleks öelda, et täna öösel Me ei maga.....või ei oleks ka.
Väljas on juba peaaegu valge. Selline mõnus pool hämar ja õhk on nii värske ja kui istuda trepi peal ja juua kuuma kohvi, siis peaaegu polegi külm ja on tunne, et kõik saab korda. Ja saabki tegelikult, sest kell on peaaegu neli. Varsti on uus päev. Ha-ha....uued tunded, inimesed ja juhtumised. Nali.
Kunagi ei ole miski uus. Fight Club minus ilmselt räägib....copy of a copy of a copy......
Mu kaamerates on varjud. Ja see on hea. Ma arvan. Muidu oleks igav. Aga mul ei ole ju kunagi üksinda igav, right?
Peaks õppima elama. Ma mõtlen, et ei tohiks nii ekstreemsustes olla. Alati on vaja muutuda.....või siis peaks lihtsalt lõpuks iseendaga rahu tegema. Vaatama peeglisse ja ütlema iseendale: "Peace, woman!"
Huvitav, kas see toimiks?
Nooled arvuti ekraanil. Ja jälle on õues triibud.
Head ööd.
No comments:
Post a Comment